Esimene usklik külas Mehhikos

Juan oli esimene kristlane oma põlisrahva külas Lõuna-Mehhikos. Kuusteist aastat hiljem on tema tunnistus muutnud tema kogukonda ja aitab teistel kogu piirkonnas kindlaks jääda.

Juan mäletab siiani seda vaikust.

Mitte seda rahulikku vaikust, mis mägede kohale langeb, vaid suletud uste ja vastamata jäänud tervituste vaikust – kui sõbrad lõpetasid küllakäimise, naabrid ületasid tänava, et teda vältida, ja terve kogukond pööras talle selja.

Tema süütegu oli lihtne. Temast sai esimene kristlane külas.

Kuusteist aastat hiljem on sama kogukond, mis kunagi üritas teda minema ajada, koduks ühele piirkonna tugevaimale kristlikule kogudusele. See, mis algas ühe mehe otsusega Jeesust järgida, on kasvanud koguduseks, mis viib evangeeliumi teistesse põlisrahvaste kogukondadesse.

Juan räägib peamiselt tzeltalit, maiade päritolu keelt. Tema kogukonnas on see tavaks. Sajandeid on traditsioon olnud tähtsam kui vabadus. Temas pole midagi, mis viitaks vastuhakule, kuid ometi tegi tema otsus järgida Jeesust ja jagada evangeeliumi temast küla kõige vastuolulisema mehe. See maksis talle maine, turvatunde ja peaaegu ka kodu.

Elu, mis ei viinud kuhugi

“See oli kurb elu,” ütleb Juan oma aastate kohta enne Kristust. Ta kulutas peaaegu kõik teenitud raha alkoholile. “Ma jõin terve nädala. See oligi mu elu.”

Vahel kadus ta päevadeks, jättes naise ja lapsed teadmatusse, kus ta on. Joomine polnud pelgalt harjumus – see määras tema elu rütmi.

Tema lugu polnud sugugi ebatavaline.

Tema külas, nagu paljudes põlisrahvaste kogukondades üle kogu Lõuna-Mehhiko, on alkohol põimunud kogukonna ellu – pulmadesse, poliitilistesse kokkulepetesse, traditsioonilistesse tseremooniatesse, usulistesse pühadesse.

“Inimesed ütlesid, et kui sa Piiblit loed, siis lähed hulluks.”

Enamik perekondi peab end katoliiklasteks – see on Hispaania koloniseerimise pärand -, kuid nende usk ühendab katoliku traditsiooni iidsete Mesoameerika uskumustega. Selles sünkretistlikus usus pole alkohol mitte ainult lubatud, vaid lausa soositud, seda kasutatakse sageli tseremooniais, kus austatakse põlisrahvaste jumalusi, keda esindavad katoliku pühakud.

“Minu kogukond oli täis ebajumalateenistust,” meenutab Juan. “Jumala Sõna ei loetud. Nad isegi keelasid Piibli lugemise, sest inimesed ütlesid, et kui sa Piiblit loed, siis lähed hulluks.”

Juan ei seadnud seda kunagi kahtluse alla. Mitte enne, kui ta kuulis Jeesusest Ameerika Ühendriikides.

Ootamatu kutsumus

Juan ületas piiri, et tööd otsida. Kõigi teiste silmis paistis see viisina pere ülalpidamiseks. Sügaval sisimas teadis ta tegelikku põhjust. “Ma tahtsin rohkem raha, et saaksin edasi juua.”

Selle asemel leidis ta midagi, mida ta polnud kunagi oodanud. Umbes aasta pärast saabumist kutsus töökaaslane ta kristlikule kogunemisele. Esimest korda elus hoidis Juan Piiblit oma kätes ja kohtus Jeesusega Pühakirja kaudu.

Muutus oli kohene.

“Kui ma Issanda vastu võtsin, tuli Tema rahu minu üle,” meenutab Juan. “Ma tundsin rõõmu. Soov alkoholi järele kadus.”

Peaaegu kohe pärast kristlaseks saamist teadis ta, et ei saa enam kauem Ameerika Ühendriikidesse jääda.

“Ma tundsin rõõmu. Soov alkoholi järele kadus.”

“Ma mõtlesin oma perele ja kogukonnale,” ütleb ta. “Ma tundsin, et Issand kutsub mind kiiresti koju tagasi, et nad näeksid, mida Ta oli minu elus teinud.”

Ta oli Mehhikost lahkunud raha otsima. Ta naasis millegi palju väärtuslikumaga – ja põles soovist seda jagada.

Teistsugune mees tuleb koju

Tema naine, lapsed ja vanemad märkasid erinevust peaaegu kohe.

“Nad olid üllatunud, sest ma ei joonud enam purju,” ütleb Juan, mälestusele naeratades.

Selle asemel, et tuikudes uksest sisse tulla, tuli ta koju, et jagada oma uut usku. “Ma ütlesin neile, et on olemas parem elu, mida Kristus meile pakub,” ütleb ta. “Ma rääkisin neile igavesest elust, mille olin leidnud.”

Nende jaoks, kes teda kõige paremini tundsid, rääkis tema muutunud elu kõvemini kui ükski jutlus. Ükshaaval otsustasid tema pereliikmed Kristust järgida.

“Kui Jumala Sõna meie koju jõudis,” ütleb Juan, “leidsime rahu, tervenemise ja õnnistuse. Me õppisime üksteist taas perekonnana armastama.”

Sõbrad ja sugulased, kes kunagi koos temaga jõid, märkasid, et ta ei liitunud nendega enam. Mõned olid uudishimulikud. Teised ükskõiksed, sealhulgas tema enda vend Jacinto. Inimesed pilkasid teda hüüdnimedega ja hoiatasid, et kui ta jutlustab, sunnitakse ta kogukonnast lahkuma.

Nende ähvardused tegid haiget.

Juan armastas oma kogukonda sügavalt. Ta unistas selle muutumisest, kuid paljude jaoks oli ta lihtsalt hulluks läinud.

Üksi seismas

Kui pilkamine muutus tõrjumiseks, avastas Juan, et Kristuse järgimine nõuab palju enamat kui alkoholist loobumine. See tähendas üksi seismist, eriti kui tema uut usku peeti traditsiooni reetmiseks.

Iga kord, kui heitumustunne teda valdas, pöördus ta tagasi Luuka 9:23 juurde: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku ennast ja võtku iga päev oma rist üles ja järgnegu mulle.”

“Ma hoidsin neid sõnu oma südames,” ütleb Juan. “Need aitasid mul kindlaks jääda.”

Esimesed üheksa

Neli kuud jäi tema perekond küla ainukateks kristlasteks, kuni tabas tragöödia.

Piirkonnas tegutsenud kahe relvastatud rühmituse vahel puhkes vägivald ja mitu lugupeetud kogukonnajuhti tapeti oma maad kaitstes. Lein langetas küla kohale ja paljud pered hakkasid otsima vastuseid, mida esiisade traditsioonid ei suutnud pakkuda.

Umbes samal ajal saabusid teisest piirkonnast misjonärid evangelistliku teavitustööga. Paljude külarahva jaoks kõlas sõnum imelikult tuttavalt. See oli sama evangeelium, mida Juan oli kannatlikult kõrvalt jaganud. Ainult et nüüd olid kunagi suletud südamed viimaks valmis kuulama.

“Nendel päevadel andis rohkem kui 33 inimest oma elu Jeesusele,” meenutab Humberto, üks Juani sõpradest, kes pilkas teda pärast joomise lõpetamist.

Pärast isiklikku kohtumist Kristusega sai Humbertost üks Juani lähimaid kaaslasi evangeeliumi jagamisel. Ka tema vend Jacinto võttis Jeesuse vastu. Koos kuue teise usklikuga moodustasid nad väikese meeskonna, mis oli pühendunud oma kogukonna juurde jõudmisele, käies majast majja jutlustamas.

Esimest korda ei seisnud Juan enam üksi.

Jeesuse järgimise hind

Koguduse kiire kasv ei jäänud märkamatuks. Traditsioonilised autoriteedid jälgisid seda kasvava murega – nende jaoks ei toonud evangeelium lihtsalt uut usku, vaid ähvardas kombeid, mis olid kogukonda põlvkondade jooksul määratlenud.

Traditsioonilised juhid kutsusid kogu küla üldkoosolekule.

“Kas loobute evangeeliumist või lahkute oma kodust.”

“Nad ütlesid meile, et ei soovi Jumala Sõna kogukonda,” meenutab Juan. Juhid andsid usklikele allkirjastamiseks dokumendi, millega nad pidid oma usust lahti ütlema. “Nad ütlesid meile: ‘Kas loobute evangeeliumist või lahkute oma kodust’.”

Ükski usklik ei kirjutanud alla.

Tagajärjed saabusid kiiresti. Misjonäridel keelati külla sisenemine. Sissepääsu juurde pandi silt, mis teatas, et kristlased pole enam teretulnud. Usklikud elasid pideva jälgimise ja ähvarduste all.

“Pärast seda tagakiusamine tugevnes,” ütleb Juan. “Me pidime taluma palju karme sõnu, põlgust ja tõrjumist.”

Ähvardused muutusid vägivallaks. Mitu misjonäri, kes üritasid vendi külastada, vangistati tundideks ja seoti karistuseks puupostide külge. Peredele hoiatati, et nad võivad oma kodud kaotada, kui jätkavad kristlikel kogunemistel käimist.

“Paljud inimesed loobusid sel ajal oma usust,” meenutab Humberto.

Kindlaks jäämine tormi keskel

Abi saabus ootamatu tööpakkumise kaudu. Teadmata, mis Juani külas toimub, võttis Open Doors Humbertoga ühendust, et ta aitaks tõlkida “Kindlaks jäämine tormi keskel” (SSTS) käsiraamatut nende põlisrahva keelde. Sellest, mis algas tõlkeprojektina, sai peagi noore koguduse alustala.

“See jõudis kohale täpselt õigel hetkel,” ütleb Juan. “Meil polnud siis pastoreid. Kui me materjali uurisime, tundus, nagu Jumal ise õpetaks meid.”

Õppetunnid kujundasid ümber selle, kuidas usklikud tagakiusamisele reageerisid – vaenulikkusele vastati alandlikkusega, mitte kibedusega.

“Koolitus õpetas meid mitte vihaga vastama,” selgitab Juan. “See õpetas meid rahus käima, oma autoriteete austama ja elama nii, et nemadki hakkaksid meid lõpuks austama.”

Selle asemel, et pöörata selg kogukonnale, mis nad tõrjus, otsustasid usklikud seda teenida – kandes eakatele naabritele küttepuid, külastades haigeid, jagades toitu hädas olevate peredega. Paljud inimesed, keda nad teenisid, olid needsamad, kes olid neid pilganud või ähvardanud.

“Paljudel kordadel üritas kogukond meid vaigistada,” ütleb Juan, “aga nad ei suutnud. Me olime Issandale pühendunud. Me hoidsime Jumala Sõna oma südames ja Kristuse armastus peegeldus meie elus.”

Külapiiridest kaugemale

Aja jooksul mõistis küla, et kristlased ei püüdnud kogukonna identiteeti hävitada, vaid neid õnnistada – ja südamed hakkasid pehmuma. Isegi traditsioonilised juhid hakkasid neid austama.

“Nüüd nad kuulavad meid ja küsivad isegi meie nõu, sest nad nägid Jumala armastust selles, kuidas me neid kohtlesime,” lisab Juan.

Täna on Juani külas kirikuhoone ja Kristusele avatud kogukond. Juan teenib selle pastorina.

Kuid vaid mõne kilomeetri kaugusel on lugu hoopis teistsugune.

Paljudes külades üle kogu Lõuna-Mehhiko piiravad traditsioonilised autoriteedid jätkuvalt kristlust, sundides paljusid usklikke taluma samasugust tagakiusamist, mida Juan kunagi koges.

Ana* elab umbes kahetunnise jalutuskäigu kaugusel Juani kogukonnast, külas, kus tema pere on endiselt ainsad kristlased.

“Seal ei lubata Jumala Sõna,” selgitab ta. “Evangeelium pole meie kogukonnas lubatud.”

Nagu Juan, ei kasvanud ka Ana üles kristlikus kodus. Evangeelium jõudis tema perekonda tema äia kaudu, kes oli nende küla esimene usklik. Kuid kogukond sai sellest peagi teada.

“Kui nad said teada, et me olime saanud kristlasteks,” meenutab Ana, “kirjutasid kogukonna võimud ametliku deklaratsiooni, et keelata evangeeliumi sisenemine meie külla.”

“Kogukonna võimud kirjutasid ametliku deklaratsiooni, et keelata evangeeliumi sisenemine meie külla.”

Kõik kirjutasid sellele alla – mehed, naised, noored. Kõik peale nende.

Ana mehevendi pandi vangi, sest nad keeldusid oma usust loobumast. Tema äi ei toibunud kunagi sellest, et pidi pealt vaatama oma pere kannatusi; hiljem suri ta südamerabanduse tagajärjel.

“Me tundsime end orbudena,” ütleb ta pisaraid pühkides. “Ei jäänud kedagi, kes meile Jumala Sõna õpetaks.”

Enam mitte üksi

Sadade kilomeetrite kaugusel teadis Juan täpselt, milline tunne on üksindusel. Aastaid varem palvetas ta, et keegi teda julgustaks. Nüüd, seda ise teadmata, kasutas Jumal tema kogudust kellegi teise palvele vastamiseks.

Kui Juan kuulis Ana perekonnast, kutsus ta nad oma kogudusse. Kaks korda kuus teevad nad teekonna, et osaleda jumalateenistustel ning saada piiblialast ja SSTS koolitust koos teistest tagakiusatud kogukondadest pärit usklikega.

“Jeesus ei jätnud meid üksi,” ütleb Ana. “Ta saatis meile vendi ja õdesid. Kui ma olen siin, ei tunne ma end enam üksikuna. Ma tunnen end kaitstuna, sest nüüd tean, et on teisi usklikke, kes meiega koos seisavad.”

Piibliõpe on ka vanu haavu tervendanud. “Mu süda oli kibedaks läinud oma kogukonna vastu,” tunnistab ta. “Ma ei suutnud lahti lasta sellest, mida nad meile olid teinud. Aga õpetuse kaudu – ja selle kaudu, mida pastor meiega jagas – muutis Jumal mu südame.”

Sool ja valgus

Ana perekond pole ainus, kes seda teekonda ette võtab. Täna, Open Doorsi toetatud ettevõtte kasumiga, on Juani kogudus pelgupaigaks usklikele kuuest teisest põlisrahva kogukonnast üle selle isoleeritud piirkonna, kus Kristuse järgimine võib endiselt tähendada tõrjumist, vangistust või väljasaatmist.

“Me peame tegema head ja näitama Kristust oma käitumise kaudu.”

Iga kord, kui Juan kuuleb, et mõni pere seisab silmitsi tagakiusamisega, sirutavad tema ja ta kogudus käe – külastavad kogukondi või katavad kulud, et tuua inimesed kogudusse. Nad varustavad neid kogukondi vajaduse korral ka toidu ja ravimitega. “Me õpetame neile Jumala Sõna, julgustame neid ja tuletame meelde, et nad pole üksi,” selgitab ta.

“Nad õpetavad meid olema sool ja valgus kogukonnas,” lisab Ana. “Me peame tegema head ja näitama Kristust oma käitumise kaudu.”

Vaade tulevikku

Sellest hoolimata teab Juan, et töö on kaugel lõpust. Paljud külad mägedes keelavad endiselt evangeeliumi. Mõnes kohas teenivad usklikud Jumalat salaja. Teised seisavad jätkuvalt silmitsi ähvardustega, sest keelduvad oma usust lahti ütlemast.

Küsimusele, mille eest ta täna palvetab, ei kõhkle Juan: “Ma palvetan, et rohkem inimesi õpiks Kristust tundma. Ma tahan, et iga kogukond selles piirkonnas kuuleks evangeeliumi.”

Mõne sammu kaugusel kordab Ana sama lootust. Kodus pole endiselt kirikuhoonet ja tema pere ei saa endiselt avalikult koos teiste kristlastega koguneda. Vahel ei lubata neil lahkuda, sest kogukond teab juba, et nad lähevad kirikusse. Praegu jätkavad nad pikka teekonda Juani külla, nii tihti kui saavad.

“Ma palvetan, et ühel päeval saame vabalt teenida Jeesust seal, kus me elame.”

Aga ta usub, et nii ei jää alati.

“Ma usun, et tuleb päev, mil me ehitame oma kogukonda kiriku,” ütleb ta. “Ma palvetan, et ühel päeval saame vabalt teenida Jeesust seal, kus me elame.”

Tema silmad täituvad pisaratega. Ta vaatab Juani poole ja temast kaugemale, kogudusele, mis on saanud tema pelgupaigaks.

Siis ta naeratab.

“Täna olen ma õnnelik,” lisab ta. “Ma olen Jeesusele tänulik. Me oleme nii palju läbi elanud, aga Ta ei hüljanud meid kunagi.”

Ana lugu on alles kirjutatamisel. Tema pere on leidnud julguse Kristust järgida, kuid mitte veel vabadust avalikult Jumalat teenida. Sellised usklikud nagu tema vajavad palvet, et surve all kindlaks jääda, ja nad vajavad partnereid, kes aitaksid SSTS-i sarnast koolitust uutesse küladesse viia, et järgmine pere, kes seisab silmitsi sama isolatsiooniga, ei peaks kuusteist aastat ootama, et keegi nende palvele vastaks.