Tõeline pilguheit teenimistööle Põhja-Korea rahva seas

Vend Sung-Eun* on vaikne mees. Mõni kirjeldaks teda kui endassetõmbunud inimest. Teised ütleksid, et ta sulandub kergesti rahva hulka. Kuid tema töös on need head omadused.

Vend Sung-Eun on Open Doorsi välitöötaja, kes töötab põhjakorealastega ühes lähedal asuvas riigis – tema töö on nii ohtlik, et me ei saa täpselt öelda, kus. Tema jaoks on märkamatult päeva lõpuni jõudmine 90% tööst.

Kuid see muutub üha keerulisemaks. Kohas, kus ta teenib, on maailma kõige arenenum elanikkonna jälgimissüsteem, ja Põhja-Korea saadab jätkuvalt agente, et imbuda igasse võrgustikku, mis võiks olla seotud põgenike abistamisega.

Mõni aeg tagasi jälitasid need agendid üles ühe Sung-Euni meeskonnaliikme. Oht, et teda vigastatakse, röövitakse või tapetakse, oli nii suur, et ta pidi end varjama. “See oli pingeline aeg meie kõigi jaoks,” ütleb Sung-Eun. “Kuid me kogesime ka Jumala ettenägelikkust. Ta oli valmistanud põgenemistee ja varjupaiga. Tema pere ei saanud kohe järgneda, aga Jumal kaitses ka nende kodu. Nad said hiljem taas kokku ja meie vend on saanud oma tööd jätkata teisest piirkonnast.”

Mida see õpetas? “See õpetas mulle, et Jumal hoolib sügavalt sellest tööst ja kaitseb armastusega neid, kes Teda teenivad,” ütleb Sung-Eun. “Ta oli juba varunud selle, mida me vajasime. Me oleme korduvalt näinud, kuidas Jumal lahendab olukordi, mida inimlike vahenditega lahendada ei saa.”

Usalduse leidmine ohtlikes kohtades

Sung-Eunil on lihtne vastus küsimusele, mis on tema töö eesmärk: “Meie teenimistöö keskendub põhjakorealastele, kes on kodust eemal ja vajavad abi,” selgitab ta. “Töötades nende kõrval, otsime inimesi sellises olukorras ja korraldame diskreetseid kohtumisi, kus saame nendega evangeeliumi jagada. Neile, kes on kriisis, pakume varjupaika turvalistes majades koos praktilise abiga igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Aja jooksul kasvab see hoolitsus ehedateks suheteks ja paljud inimesed, keda kohtame, jõuavad usule. Mõned neist lähevad lõpuks tagasi ja viivad selle usu endaga koju kaasa.”

Üks sõna, mida ta kasutab, on tema teenimistöö jaoks ülimalt oluline: “diskreetne.” See tähendab teise inimesega kohtumist viisil, mis ei näe kunagi kahtlane välja. Tema ja teised välitöötajad peavad sulanduma nii palju kui võimalik. “Põhjakorealased on peaaegu kõigi suhtes kahtlustavad,” ütleb ta. “Mida lähemal on keegi nende päritolupaigale, seda tõenäolisemalt nad usaldavad. Kohalike inimeste kaudu töötamine on seetõttu ülioluline, sest põhjakorealane tunneb end mugavamalt. Sellest hoolimata hoiame kohtumised lühikesed. Isegi kui oleme usalduse üles ehitanud, on siiski võimalik, et meid jälgitakse. Seega peame olema ettevaatlikud. Järelevalve ja kristlaste tagakiusamine muutuvad üha intensiivsemaks ning inimesed, kes seda tööd teevad, riskivad oma eluga.”

“Põhjakorealased on peaaegu kõigi suhtes kahtlustavad.”

Isegi kõigi nende ettevaatusabinõude juures on piir sellele, mida Sung-Eun teha saab – nii tema enda ohutuse kui ka nende inimeste ohutuse pärast, keda ta püüab aidata.

“Ükskõik kui väga me igatseme evangeeliumi jagada ja inimestele abikätt ulatada, on palju kordi, mil me lihtsalt ei saa tegutseda nii, nagu tahaksime, ja see jätab meid frustreerituna ja rõhutuna,” selgitab ta. “Kuid need ei ole takistused, mida saab ületada üksnes inimlike pingutustega, ja seepärast sõltub see teenimistöö palve väest rohkem kui millestki muust.”

“Mina võin olla esimene ja viimane kristlane, keda see inimene kunagi kohtab”

Palvet on vaja igas hetkes ja igas kohtumises – aga eriti kohtumiste endi ajal. Need on kavatsuslikult lühikesed ja kõik sõltub nendest.

“Me võtame lisameetmeid iga kord, kui meil on võimalus kohtuda põhjakorealasega, sest see kohtumine võib maksta neile elu, kui see kunagi avastatakse,” jagab Sung-Eun. “Neid võidakse saata poliitilisse vangilaagrisse, mis on kõige karmim paik, kuhu keegi siin maailmas sattuda võib. Nii et need kohtumised on ainult inimeste jaoks, kes on meeleheitlikult abi vajavad, ja enamasti on need väga lühikesed. Välitöötaja peab alati olema valmis evangeeliumi selgelt jagama väga lühikese aja jooksul. Ja me ei tea kunagi, kas meil on võimalus seda inimest uuesti kohata, nii et jagame evangeeliumi teades, et iga kohtumine võib olla viimane.”

Ei ole midagi muud peale Jeesuse Kristuse.

Vend Andrew – “Jumala salakaubavedaja” ja Open Doorsi asutaja – sõnad on neil juhtudel asjakohased: “Meil ei ole muud valikut, kui jagada evangeeliumi selle mõttega meeles: ‘Mina võin olla esimene ja viimane kristlane, keda see inimene kunagi oma eluajal kohtab.'”

“Kui sa lähenedki igale kohtumisele niimoodi,” selgitab Sung-Eun, “saab väga selgeks, mida sa pead jagama. Ei ole midagi muud peale Jeesuse Kristuse.”

Peaaegu ükski põhjakorealane ei tule sooviga kuulda seda, mida tema ja teised välitöötajad palavalt jagada tahavad. “Alguses on nad tavaliselt väga ettevaatlikud ja on näha, et nad on tulnud vastumeelselt, sest vajavad meie abi,” ütleb Sung-Eun. “Enamik neist tuleb, sest nad vajavad materiaalset abi ja tunnevad, et neil pole muud valikut. Kuid kui me jagame evangeeliumi selge sihikindlusega, näivad nad seda sihikindlust ka tajuvat.”

“Midagi juhtub, kui meie südametes olev tungivus kohtub nende omaga. Oleme kohanud paljusid inimesi, kes näivad mõtlevat: ‘Miks see inimene nii tõsiselt tahab mulle midagi öelda?’ Nad võivad olla kinnised ja mõnikord tõrjuvad meid eemale. Kuid aja möödudes hakkame märkama, et Sõna leiab tee nende südametesse. Kui nad hakkavad tõsiselt kuulama ja mõistma, mida nad kuulevad, tunneme, kuidas õhkkond muutub.”

Pühakirja salmid, mis tööd suunavad

Kaks Pühakirja lõiku käivad Sung-Euniga igale kohtumisele kaasa. Esimene aitab hoida tema igapäevast tööd kontekstis.

“Ma mõtlen Johannese 21. peatükile: ‘Toida mu lambaid, hoia mu lambaid.’ Ma aitan neid inimesi, aga lõppkokkuvõttes ei ole nad minu lambad,” ütleb ta. “Nad on Issanda lambad. Tema usaldab nad meile ja tegutseb meie kaudu. Sellepärast saan ma minna kohtumisele kindlalt, et Issand ise valmistab meile tee kohtumiseks.”

Teine on kainestavam ja see paljastab midagi ootamatut inimeste kohta, kelle vastas ta istub. “Teine salm, mida ma püüan jagada, on Heebrealastele 9:27: ‘Ja nii nagu inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda aga kohus.’ Enamik inimesi ei muutu kunagi surma suhtes ükskõikseks,” märgib ta. “Inimesed, keda ma kohtun, elavad veendumusega, et nad ei saa endale surma lubada – mitte sellepärast, et nad kardavad oma elu pärast, vaid seetõttu, et nad muretsevad sügavalt, mis juhtuks nende perega, kui neid enam ei oleks. Nad lahkusid kodust oma perekondade nimel ja tunnevad end vastutavana leida kõikvõimalikke vahendeid neile, kelle nad maha jätsid. Nii et ma räägin nendega surmast ja jagan nendega evangeeliumi.”

Jumal külvab seemneid ja ühel päeval kannavad need vilja.

Kuna iga kohtumine peab olema enne toimumist kontrollitud ja kinnitatud, kannab hetk, mil see lõpuks aset leiab, omaette kaalu. “Me ei saa lihtsalt kohtuda iga põhjakorealasega, kellega tahaksime, sest kohtumine võib ohustada mitte ainult neid, vaid ka meie välitöötajaid,” ütleb Sung-Eun. “Seega kontrollime kõigepealt kõike. Sellepärast on hetk, mil me tegelikult kohtume, alati täis sügavat emotsiooni ja tänulikkust. Me mõtleme sellele, kuidas see kallis mees või naine oleks võinud elada terve elu ja surra ilma kunagi evangeeliumi kuulmata, nende riigi rõhuva süsteemi ja ideoloogia tõttu. Ja ometi valis Jumal nad välja ja andis neile selle võimaluse. Neil hetkedel tunnen, et Jumal tegutseb ja räägib minu kaudu. Mul on alati au olla osa sellest ja olla tunnistajaks neile hetkedele Jumala töös.”

Üks neist hetkedest oli ristimine. “Mul oli kord võimalus ristida kaks noort põhjakorealast,” meenutab Sung-Eun. “Ma tundsin Jumala kohalolekut kogu aja võimsalt. Nad olid läbinud koolituse ja olid Piiblit õppinud eesmärgiga jagada õpitut hiljem oma perekondadega. Nad andsid oma elu Jeesusele. See kohtumine andis mulle lootuse, et Jumala riik laieneb nende sarnaste noorte kaudu. Sellel viljakandmatul pimeduse maal külvab Jumal seemneid ja ühel päeval kannavad need vilja.”

“See maa näib pime ja lootusetu,” lisab ta, “kuid Jumal valmistab inimesi nagu Rutt ja Boas, kes on Tema silmis nagu säravad kalliskivid. Kui tänulik ma selle eest olen. Ja nemad pole ainsad. Paljud teised salajased usklikud õpivad Sõna kindla otsusega: kui mind tabatakse, siis nii olgu. Kui ma suren, siis nii olgu.”

Kuidas sina palvetada saad

Sung-Eunil on ka oma riskid ja mitte kõik neist pole dramaatilised. Mõned on administratiivsed ega kao kunagi. “Lihtsalt väljal elamine ja püsimine on ohtlik ja riskantne,” ütleb ta. “Ma olen näinud, kuidas Jumal mu viisaolukorra lahendas, aga see on endiselt midagi, mida tuleb lahendada.”

Ja tal on sõnum sulle. “Esiteks, palun pidage meeles, et nad on meie vennad ja õed Kristuses,” ütleb Sung-Eun. “Me oleme üks ihu Issandas. Nemad on inimesed, kelle eest me oleme kutsutud palvetama, kelle eest hoolitsema ja keda armastusega embama. Ja palun pidage meeles, et need tagakiusamise lood ei ole kauged ega väljamõeldud. See, et me ei saa neid oma silmaga näha, ei tähenda, et neid pole olemas. Salajane põrandaalune kogudus on olemas ja ka usklikud on olemas. Kui me kuuleme nende tagakiusamisest, siis kui meie, kes jagame sama usku Jeesusesse, ei seisa nende kõrval, kes siis seisab?

“See olukord võib tunduda vaba maailma elust nii kaugel, et see võib näida peaaegu ebatõeline. Kuid see on nende tegelikkus ja see on palju hullem, kui enamik meist ette kujutab. Tagakiusamise intensiivsus kasvab päev-päevalt.”

See on nende tegelikkus ja see on palju hullem, kui enamik meist ette kujutab.

See on ka põhjus, miks üks artikkel suudab jutustada vaid osa loost. “On palju lugusid, mida me ei saa rääkida, sest inimese elu võib olla kaalul,” ütleb Sung-Eun. “Mõnikord tuleb detaile muuta ja me ei saa anda pärisnimi ega asukohti. Kuid palun pidage meeles, et need on asjad, mida meie vennad ja õed, kes salaja Kristust järgivad, praegu kogevad. Sellepärast on nende vajadus meie jätkuva toetuse ja palve järele nii suur. Teie palvete ja toetuse kaudu suudavad nad jääda ustavaks ja jagada veel kasvõi ühe sõna Jeesusest. Ma tahan kasutada seda võimalust, et avaldada oma südamlikku tänu. Teie palvete ja toetuse kaudu aitate neid kaitsta ja nende elusid hoida.”

Ja kuidas saab palvetada Sung-Euni enda eest? “Ma tunnen teie palveid hetk-hetkelt,” ütleb ta. “Me teame, et meie taga seisavad palvepartnerid, kes meid ustavalt toetavad. Igal ohtlikul hetkel oleme näinud, kuidas Jumal avab põgenemistee, taastab meie tervise ja kaitseb meie teenimistööd. Iga kord oleme hämmastunud, kui ustavalt te meie eest palvetate.

“Jumal tegutseb inimeste kaudu,” jätkab ta. “Kuid siiraste ja ustavate inimeste leidmine, kes pühendavad oma elu sellele teenimistööle, ei ole kerge. Me teame, et Jumal on valmistanud inimesi meie kõrval töötama. Palun palvetage, et head ja ustavad töötegijad äratustetaks ja pühenduksid sellele teenimistööle ning et töötegijad, keda Jumal on juba ette valmistanud, ühendataks meiega, et saaksime teenida rohkem salajasi usklikke.

Jumal tegutseb inimeste kaudu.

“Ja palun palvetage, et Issand hoiaks meie partnereid ja töötegijaid kindlalt oma kätes, kaitseks neid ja võimaldaks seda tööd ohutult teha. Palvetage, et väljameeskond, Open Doorsi pere ning palvepartnerid ja annetajad üle maailma oleksid ühes meeles ja teeksid Jumalas koos kaunist meloodiat. Minu lootus on, et üha rohkem inimesi koguneb palvetama tagakiusatud koguduse eest.”

*Nimi muudetud turvalisuse kaalutlustel.