Paranemise algus

See, mis Asabe perekonnaga juhtus, oli mõeldamatu. Kuid isegi sügavaimas valus leiab see Nigeeria ema jõudu edasi minna – tänu teile.

Asabel* on raske seda ööd meenutada. Tema elu kõige hullemat ööd.

Kuid vapralt jagab Asabe seda, mis juhtus, kui fulani äärmuslased ründasid tema küla Põhja-Nigeerias 14. aprillil 2025.

“Äärmuslased piirasid meie kodu. Siis tulid nad sisse ja võtsid mu poja Jerry,” ütleb Asabe. “Ta oli 14-aastane. Nad tapsid ta nagu looma. Siis haarasid nad Jamesi ja Jacobi…”

Tema kaks nooremat poega, 10-aastane ja vaid kaheaastane, põletati elusalt. 

“Jumal hoolitseb meie eest.”

Asabe peitis end koos ämma vannitoas, teades, et avastamine tähendab kindlat surma. Tema abikaasa Moses varjus maja laes. Kuid kui ründajad maja süütasid, ei jõudnud Moses õigel ajal välja. Ka tema suri sel ööl.

Asabe jäi ellu koos oma kuueaastase tütre Joannaga. Kuid tema kaotus oli talumatu. 

Emana tundis Asabe ülekaalukat süütunnet… kas ta oleks saanud oma poisse päästa? Lesena oli ta haavatav… kuidas nad ilma Moseseta, nende kaitsja ja toitjata, ellu jäävad? Asabe mõtles isegi enesetapule.

Rahu leidmine

Teie toetus ja palved jõudsid kohale just õigel ajal.

Kuu aega pärast rünnakut jõudsid tänu teile Open Doorsi partnerid külla toiduga 150 kristlikule perele. “Inimesed annavad neid ande Jumala pärast,” ütles Asabe. “Saagu meie usk tugevamaks, kui me neid vastu võtame.”

Seejärel, viis kuud hiljem, kutsuti Asabe Open Doorsi korraldatud viiepäevasele traumaravi programmile. Ta sai piibellikul põhinevat nõustamist, mis juhtis teda turvaliselt läbi leina ja trauma. Uskumatult, teie lahke abiga, hakkab Asabe leidma rahu.

“Te andsite need annid Jumala pärast.”

“Ma läksin tagasi Pühakirja uurima. See, mida ma õppisin, on see, et Jumal on see, kes kõik annab, ja tema on see, kes tagasi võtab,” ütleb Asabe. “Ausalt öeldes, kui ma paranemisprogrammist tagasi tulin, olin nii õnnelik õpetuse üle, mida sain.”

Nüüd teeb Asabe rasket tööd, andestades oma ründajatele ja õppides uuesti armastama oma fulani naabreid. Kuid see on protsess ja ta on liitunud leskede osadusrühmaga, et saada tuge. 

“Ma olen liha ja veri, nii et isegi kui ma anestan, muutun vahel jälle vihaseks,” ütleb Asabe. “Kuid Jumal valis mind ja pani mind leskede rühma, et saaksime üksteist julgustada ja koos palvetada.”

Ta lisas: “Kuigi me ei valinud ise leskedeks olemist, tegi seda Jumal, ja tema hoolitseb meie eest.”

*nimi muudetud tema kaitseks