Kõik, mida me tahame, on et tapmised Nigeerias ja Aafrikas lõppeksid – pastor Josiah lugu

Pastor Josiah kaotas oma naise ja kolm poega vägivallale Põhja-Nigeerias. Traumaabi, palve ja Jumala armu kaudu leiab ta paranemist ja julgust jätkata oma koguduse teenimist.

“Siin selles hauas on 22 inimest, kes tapeti. Kõik nad olid kristlased. Täpselt nagu tapeti mu naine ja lapsed. Kõik, mida me tahame, on et kristlaste tapmine Nigeerias ja Aafrikas lõppeks.”

Väikeses Põhja-Nigeeria maakülas seisab pastor Josiah koos oma tütre Salama*-ga ühishaua serval, kus ta on just juhtinud külarahvast mälestushetkel kõigi nende kaotatud lähedaste auks. Ühishaud on lihtne, küla ääremail põldude peal, tähistatud keskele ristikujuliselt asetatud kividega. See isa ja tütar teavad, mida see kogukond tunneb. Nad on kaotanud palju oma pere liikmeid samale vägivallale – äärmuslusele, mis praegu piirab Sahara-taguse Aafrika osi.

Märtrid

“Rowland armastas kirikubändis laulmist. Ükskõik millisesse kogudusse ta läks, ta liitus nendega ja laulis,” ütleb Josiah, rääkides ühest oma pojast, samal ajal kalleid perefotosid sirvides.

“Jonathan polnud kunagi laisk, alati jalul ja tegus. Ta oli väga töökas.

“Timothy oli vaikne inimene. Ta oli alati rahulik ja leidlik.

“See on mu lemmikfoto minust ja mu naisest koos, see oli meie esimene pilt abielupaarina.” Josiah peatub, vaadates pilti. Pärast pikka pausi jätkab ta: “Mu naine oli töökas naine. Ta oli külalislahke – keegi ei tulnud meie majja ilma, et tema nende eest hoolitsenud oleks. Ta oli tähelepanelik, sedavõrd et ta lasi mul avalikkuse ees särada, samal ajal kui tema hoolitses meie kodu eest. Tema vaimulik elu tegi mind uhkeks. Tema lemmiklaul ütles: ‘Oo Jeesus, rahu ja puhkuse allikas. Sinu nimi on mulle lohutus. Ükskõik millist kannatust ma maailmas kohtangi, ükskõik millist kurja vaenlane kavandab, mu süda ei saa häiritud. Sest ma leian rahu ja turva Sinu nimes.'”

Pastor Josiah peatub ja hakkab nutma, meenutades oma naist Rebekah’d ja nende kolme poega.

“Kas ta suri?”

“28. novembril 2022 ärkasin üles maja ümbritsevate lasulaskude häältele. Enne kui aru sain, olid nad aedadest üle roninud ja meie õuele tunginud. Kui mu naine laske kuulis, jooksis ta elutuppa. Seal ta tulistati.”

Pastor Josiah jutustab hirmutavatest sündmustest seoses rünnakuga tema Põhja-Nigeeria Kaduna osariigis asuvale maaküla vastu. Rünnak on osa lakkamatu vägivallast, mida radikaliseerunud fulani hõimu liikmed üle kogu riigi peavad. Igal aastal tapetakse selles mässus tuhandeid; ka inimrööv muutub üha tavalisemaks. Kristlased, eriti vaimulikud juhid nagu pastor Josiah, on sageli haavatavad sihtmärgid.

Pastor Josiah jätkab: “Ma kuulsin pidevalt hääli fulani keeles, mis ütlesid: ‘Ava uks.’ Kui ma seda tegin, haarasid nad mu kätest, sidusid mu kinni, viisid mu välja ja panid mu maha. Mu kaks poega olid juba seal, käed samuti kinni seotud. Ka mu vanim tütar Salama viidi meiega kaasa.

“Me kõndisime kogu öö ega peatunud enne kella 7 hommikul, kui jõudsime nende laagrisse.”

“Kui meid meie õuelt välja viidi, kuulsin Rebekah’d nutmas: ‘Ma suren, ma suren!’ Aga ma olin jõuetu, ma ei saanud sel hetkel midagi teha.

“Röövijad viisid meid ja me hakkasime põõsastikku kõndima. Me kõndisime kogu öö ega peatunud enne kella 7 hommikul, kui jõudsime nende laagrisse. Ma mõtlesin pidevalt Rebekah’le. Kas ta suri? Kas ta oli veel elus?”

“Sa järgid Jeesust. Kus Ta nüüd on?”

“Juht tuli meie saabumisel välja ja käskis neil mind, pastorit, mitte peksta. Ma ütlesin neile, et ma ei jookse ära, kuna nad olid ka mu lapsed kaasa võtnud,” meenutab Josiah selle päeva üksikasju, mis muutis igaveseks tema elu. “Kõndimise ajal olin juba otsustanud, et mis iganes tuleb, ma võtan selle vastu.

Pere veetis kaks kuud ja kaks nädalat vangistuses, kus nad seisid silmitsi suurte raskustega: “Oli äärmiselt külm, meil oli vähe toitu ja me jäime haigeks. Hommikul anti meile oapirukaid veeputelisse pandult ja see oligi kõik, kuni umbes kella 8-ni õhtul, mil nad andsid meile maisipudru supiga. Nad puistasid selle maha nagu oleksime loomad. Ma lasin oma lastel süüa ja kui nad olid lõpetanud, sõin ma selle, mis alles jäi. Kõik mehed olid kinni seotud, isegi magamise ajal.

“Ühel hetkel veensid mõned vangidest mu kahte poega üritama põgeneda.” Kui äärmuslased nende plaani avastasid, sidusid nad nad uuesti nii tugevalt kinni, et lõikasid vereringe nende kätesse ära. “Kolme tunni pärast olid ühe mu poja käed nii paistes, et ta ei suutnud süüa. Ma pidin teda toitma ja pesema, sest ta ise ei saanud midagi teha.

Josiah ja ta pere ei kogenud röövijate käes ainult füüsilist väärkohtlemist. “Röövijad pilkasid meid,” meenutab Josiah. “Nad ütlesid: ‘Sa järgid Jeesust. Kus Ta nüüd on?’ Nad ütlesid, et peaksime nendega ühinema ja Allahit teenima.

“Iga päev kogusid nad tüdrukud kokku, et neile Koraani õpetada. Ühel hetkel öeldi meile, et me kõik peame seda õppima, aga ma otsustasin keelduda – mõtlesin, et kui mu kord [seda õppida] kätte jõuab, võib tulla pahandust. Aga Jumal on nii hea, nad ei puutunud meid.

Oli selge, et äärmuslased olid kristliku usu vastu vaenulikud. Isegi palvetamise näivus võis tähendada surma. “Vangistuses oli meie seas ka moslemeid. Kui palvuseaeg tuli, seoti nad lahti, et saaksid palvetada, aga meile kristlastena ei lubatud seda kunagi,” ütleb pastor Josiah. “Sest röövijad teadsid, et olen pastor. Kui ma lihtsalt oma pea kummutasin, hakkasid nad kohe ütlema: ‘Ta palvetab!’ Nad sihisid oma relvi minu poole. Me saime palvetada ainult oma südames. Isegi kui üks kristlane suri, palus ta pere, et ma palvetaksin. Aga röövijad keeldusid.”

“Ma küsin Jumalalt: ‘Miks?'”

Jaanuaris ütlesid röövijad pastor Josiah’le, et saadavad tema kaks poega välja lunaraha hankima nende elude eest.

“Ma andsin oma poegadele sel päeval oma toiduportsu ja ütlesin neile, kellega kodus kohtuda, et meid aidata. Röövijad viisid nad mootorratastega minema. See oli viimane kord, kui ma neid [oma poegi] nägin.

“Päeval, mil mu tütar ja mina vabaks lasti, öeldi meile, et meie lunaraha oli makstud koos mootorrattaga, mida röövijad olid nõudnud. Nad jätsid meid tee äärde ja sealt kõndisime tütrega küla poole tagasi. Mu vend nägi meid tulemas, viskas asjad, mida ta oma rattaga vedas, maha ja viis meid tagasi.

“Ma küsisin temalt, kus mu pojad on, aga ta ütles, et ma ootaksin, kuni me koju jõuame.

“Tundsin, nagu maailm variseks minu peale kokku, nagu oleksin selle valuga üksi.”

“Sel päeval öeldi mulle, et mu poisid, Jonathan ja Timothy, olid röövijate poolt tapetud [kui nad saadeti lunaraha tooma].” Teadmata seda, oli täpselt see koht, kus pastor Josiah algselt oma vennalt poiste kohta küsis, sama koht, kust poiste surnukehad leiti.

Alguses viidi pastor Josiah ja Salama taastumiseks Kaduna linna. Aga seal olles said nad teate, et Josiah noorem vend oli tapetud. Lein kuhjus, kui üks kaotus teise järel saabus, ja 2025. aasta juulis tabas perekonda taas tragöödia. Veel üks Josiah poegadest, Rowland, rööviti ja tapeti, kui ta hoiatas külarahvast järjekordse rünnaku eest.

Nagu Iiob Piiblis, kaebleb Josiah: “Tundsin, nagu maailm variseks minu peale kokku, nagu oleksin selle valuga üksi. Ma mõtlesin kogu aeg: ‘Miks see kõik minuga juhtus?’ Kui ma meenutan Rebekah’d ja head elu, mis meil koos oli, küsin ma Jumalalt: ‘Miks?'”

“Nutmine on saanud osaks minust”

Josiah on tark. Koguduse juhina teab ta, et tema küsimused on osa leinaprotsessist. “On loomulik, et inimene mõtleb palju, kui midagi sellist juhtub,” selgitab ta. “Ja küsib Jumalalt, isegi jutlustajana, miks Ta on lasknud sellel juhtuda.”

Õnneks käivad Open Doorsi partnerid temaga ja ta tütrega koos seda teed. Teie palvete ja toetuse kaudu saavad nad traumaabi Open Doorsi toetatavas traumakeskuses Nigeerias. Pastor Josiah saab individuaalseid traumanõustamisi Philip*-ilt, vabatahtlikult traumahooldajalt. Igal aastal aitavad keskuses Philipi-sugused traumahooldajad tuhandeid kristlasi, kes on oma usu tõttu kogenud vägivaldseid tagakiusamisi, aidates neil alustada emotsionaalset ja vaimulikku paranemist.

“Pärast pääsemist elasin viha ja vihkamisega. Tahtsin röövijatega võidelda ja kätte maksta selle eest, mida mulle tehti. Ma olin traumeeritud.” Kõik võib olla vallandajaks. “Mõnikord mu süda ikka hüppab rinnus, kui kuulen valju heli,” ütleb ta.

Nõustamistugi, mida ta on saanud, on teda tohutult aidanud.

“Mõnikord mu süda ikka hüppab rinnus, kui kuulen valju heli.”

“Kui ma poleks tulnud traumaravi saama, oleksid halvad mõtted mu pead vallutanud,” jagab Josiah, “aga pärast aegu traumakeskuses tunnen end palju paremini ja mu süda on nüüd rahul. Nutmine on saanud osaks minust – see on suurim asi, mille ma siit kaasa olen võtnud – et nutmine aitab valu vabastada.”

Josiah kirjeldab oma paranemiskogemust traumakeskuses:

“Kui ma siia tulin, viha vähenes, kibedus vähenes ja ma olen saanud vabaduse. Õpetused andestamisest on mind tõeliselt tugevdanud ja murdnud kõik negatiivsed kavatsused, mis mul peas olid. Ma mõistsin, et andestamine on ilma Jumalata peaaegu võimatu – kui poleks Jumala armastust ja Püha Vaimu teenimist sinu juures, sa ei suuda andestada.

“Aga andestamine on aidanud mul palju paraneda kibedusest ja vihkamisest ning ma olen neile andestanud. Ma suudan nüüd suhelda tavaliste fulanidega oma külas, sest mitte kõik neist pole sellesse segatud. Ja nüüd, kui ma näen sõjakaid fulanisid, palvetan ma, et Jumal neile andestaks, et aitaks avada nende silmi, sest see, kuidas kurat neid kontrollib, nad ei tea, mida nad teevad. Ma palvetan, et Jumal tõmbaks nad enda juurde ja teeks neist inimesed, kes kuulutavad evangeeliumi.”

Seda, mida pastor Josiah on traumakeskuses õppinud, annab ta nüüd edasi teistele, kes samuti kannatavad. “Siia tulemine on tundunud nagu väljaõpe mu töö jaoks. See on aidanud mul keskenduda oma tööle julgusega – see on mind tugevdanud ja julgustanud,” selgitab ta. “Kui ma poleks tulnud, mul poleks tugevat tahet jätkata. Ma oleksin alla andnud, sest mu süda oli murtud, ilma lootuseta. Ma mõtlesin: ‘Kas niimoodi mu teenistus lõppebki, hädas?’

“Aga koos pastor Philipiga istumine on aidanud mul tulevikku ette kujutada. Ma olen kasutanud andestamise õpetusi olukordades oma koguduse liikmetega ja jutlustamisel, ja nüüd julgustan oma koguduse liikmeid, et kui keegi läbib valu, tuleks tal lasta leida, mitte takistada, ja kui keegi nutab, tuleks tal lasta nutta, et ta saaks paraneda valust, mida ta tunneb. Jumalal on mulle veel asju teha, ja kui ma suudan selle hädaga toime tulla, viib Jumal mind sinna, kuhu Ta mind juhib. Aga me peame jääma valmis, sest rünnakud võivad taas juhtuda. Isegi kui nad tulevad mind nüüd viima, ma kas lähen nendega või nad teevad oma halvima – ma olen selle oma südames otsustanud.”

“Nad tapavad kristlasi”

Kahjuks ei ole pastor Josiah otsusekindlus pessimistlik vaade, vaid reaalsus, millega tema ja tuhanded teised kristlased Põhja-Nigeerias ja mujal Sahara-taguses Aafrikas silmitsi seisavad. Sihitud vägivald raputab tervete kogukondade alustalasid ja ohustab kiriku tulevikku nendes piirkondades. 2025. aastal tapeti Sahara-taguses Aafrikas oma usu pärast 4491 kristlast – keskmiselt 12 usklikku päevas, kellest üheksa olid Nigeerias.

Pastor Josiah jagab oma vaatenurka ja kogemust: “Kristlaste ründamine on kasvamas. Minu isiklik arvamus on, et meid rünnatakse meie usu pärast. Nad tapavad kristlasi. Kui mind viidi, oli röövijate küsimustest selge, et nad olid tulnud just minu järele. Nad mainisid, et informaator käskis neil mind rünnata, ja enne seda olin kuulnud kuulujutte. Keegi oli tulnud mu juurde ja öelnud: ‘See teine pastor on tapetud; nüüd oled sina ainus, kes tapetud saab.’ Ja üks naine tuli mu juurde ja käskis mul lahkuda – kaks korda. Aga ma ei jooksnud ära – kogukonnas olid veel lapsed ja eakad.”

Ta usub, et tema ja ta pere rööviti lunaraha pärast ja nende usu tõttu. “Ma tunnen nii, sest nad võtavad sinult raha, suruvad sulle oma usku peale ja keelavad sul palvetada,” selgitab ta. “Röövijad olid mulle öelnud: ‘Me saame sinu käest 50 miljonit naira (36 000 USA dollarit).’ Aga ma ütlesin neile, et mul pole sellist raha.

“Kui nad võtavad pastori, on nende mõtteviis, et kogudus maksab su vabastamise eest. Nad tahavad, et me jääksime vaeseks. On üks [kristlik] küla, mille sõjakad vallutasid, ja nad on sealsed inimesed oma orjadeks teinud. Sedavõrd, et kogukond ei suuda süüa ilma, et sõjakad selle neile annaksid.

Kordades tuhandete Sahara-taguse Aafrika kogudusejuhtide sõnu, rõhutab pastor Josiah palvetamise ja tegutsemise kiireloomulisust kiriku tuleviku nimel. “Me peaksime usklike eest palvetama nende paljude raskuste pärast, millega nad silmitsi seisavad,” ütleb ta. “Kristlased satuvad olukordadesse, milles neil pole valikut, ja need sündmused panevad usklike usu kõikuma. Üks mees, kes koos meiega rööviti, nuttis ja ütles, et ta loobub Kristusest, et hakkab Allahit kummardama.

“Mõned saavad tapetud, teisi pannakse kannatama. Ma tean paljusid kogudusi, kus enam ei peeta jumalateenistust, sest kirikuhooned on hävitatud. Need, kelle majad rünnakutes hävitatakse, peavad minema ja üritama kuskil uuesti elu nullist alustada. Selle tõttu on mõned meie lastest läinud linnadesse ja kaotavad tee. Toimuva tõttu on mõned langenud vaesusesse ja nende naised on neist lahkunud. Mõned kaotavad usu. Ja mõned langevad meeleheitesse, kui kannatus tuleb – nad tunnevad, et elu on läbi, et pole mingit lootust.”

“Usklike palved tõid mu välja”

Tänu Jumalale ja Open Doorsi toetajatele on lootust meie tagakiusatud perele Nigeerias ja kogu piirkonnas keset vägivalda.

Pastor Josiah ütleb, et see toetus muudab usklike elusid, ja jagab oma tänulikkust: “Mu vennad ja õed Kristuses, ma tahan teid tänada abi eest, mida olete andnud neile, kes läbivad tagakiusamisi ja raskusi. Me ütleme suurt tänu. Me näeme teie sõnumeid, me näeme muutusi ja Jumala väge teie palvete ja abi näol mitmel viisil. Ma olen õnnelik selle üle, mida te teete.”

Tal on eriline sõnum kõigile, kes on palvetanud ja jätkavad palvetamist Sahara-taguse Aafrika eest: “Need, kes palvetavad, ärgu arvaku, et teie palveid ei tunta – neid tuntakse küll. Nende kaudu olen ma mõistnud usklike armastust. Palved ulatuvad kõikjale. Sest palve kaudu suutsin ma põõsastikust pääseda. Ma nägin kuratit silmast silma, aga usklike palved tõid mu välja. Palves on vägi. Seepärast ma palun ja palvetan, et te jätkaksite toetamist oma palvete ja abiga.”

Ja vajadus praktilise toetuse järele, sealhulgas traumaabi, mida tema ja ta tütar said, jätkub. “On ikka veel palju inimesi, kes on neid olukordi kogenud ja vajavad abi,” ütleb Josiah. “Mõned vajavad toitu või peavarju. Mõnede puhul on see laste kooliraha. Ja mõned inimesed vajavad, et neid kutsutaks ja tugevdataks Püha Vaimu poolt.

“Neile, kellel pole elus lootust, on vaja traumaravi. Need, kes kannavad endas ikka veel kibedust ja andestamata jätmist toimunu pärast, saavad abi selle programmi kaudu, nagu mina sain abi.”

Paljukordistuv mõju

Pastor Josiah’l on mõte, kuidas aidata seda oma kogukonnas teoks teha. Ta on palunud oma traumahooldajal Philipil külastada tema küla, et aidata leida viise traumaabi pakkumiseks paljudele tema koguduse liikmetele, kes on samuti vägivallast ja ebakindlusest traumeeritud. Sel viisil paljundatakse hoolt, mida pastor Josiah saab, tema kogukonnas, et tuua paranemist paljudele teistele, kes vajavad tuge.

Aga pastor Josiah mõistab, et selline paljundamine ei tule kergelt. Ta teab, et niikaua kui ta juhib kogudust, jääb ta sihtmärgiks. Ta palub meie palveid: “Põõsastikus tundsin juba, et minuga on lõpp, nii et kui ma vangistusest välja tulin, tundsin, et Jumal polnud minuga veel lõpetanud. Jumala armust olen ma ikka elus. Nõiamärgid ei kaitse mind, sõjariistad ei päästa mind. Jumal on see, kes mind kaitseb.

“Kuna ma olen pastor, on võimalik uuesti ohvriks langeda, sest küla, kus ma praegu pastorina teenin, seisab samuti rünnakute ees. Palvetage, et Jumal annaks mulle jõudu täita lubadused, mida olen andnud, evangeeliumi töö jaoks. Ma olen hoidnud kinni Jumala Sõnast alates sellest, kui röövimisest pääsesin, ja andsin tõotuse jätkata Jumala Sõna kuulutamist. Aga mul on vaja palveid, et täita Jumala kutsumust oma elus. Palun palvetage, et mu pere seisaks mu kõrval ja et ma lõpetaksin võidukalt.”

Palvetage

Palun palvetage pastor Josiah ja kiriku eest Sahara-taguses Aafrikas

Palvetage kaitse eest edasiste rünnakute vastu pastor Josiah’le, tema perele ja tema kogudusele.

Palvetage, et nad tunneksid Jumala lohutust ja lähedust, kui nad jätkavad leinamist ja paranemist. Palvetage, et nad mäletaksid Jumala lubadust – et Ta on “murtud südamega inimestele lähedal” – erilistel päevadel nagu sünnipäevad, aastapäevad ja pühad.

Palvetage tarkust pastor Josiah’le, kui ta toob traumaabist õpitu oma kogudusse ja teiste juurde, kes on vägivallast traumeeritud.

Palvetage Philipi, pastor Josiah traumahooldaja eest, kui ta reisib Josiah külla. Paluge Jumalat hoida Philipit turvaliselt ja anda talle pilguheiteid sellest, kuidas Ta kasutab Philipit paranemise toomiseks ja oma riigi laiendamiseks.

Palvetage kõigi traumahooldajate eest Shalomi keskuses. Palvetage nende heaolu ja vastupidavuse eest, kui nad kuulavad raskeid lugusid nagu pastor Josiah oma ja vastavad kaastundega.

Palvetage kristlaste eest Sahara-taguses Aafrikas, kes riskivad nii paljuga, et Jeesust järgida. Palvetage, et palju rohkem inimesi saaks traumaabi nagu pastor Josiah.

Palvetage, et maailm jätkaks ärkamist, hoolimist ja tegutsemist selle jätkuva vägivalla ja ebaõigluse vastu.

Palvetage, et me Kristuse ihuna kuuleksime pastor Josiah üleskutset palvetada meie vendade ja õdede eest, kes järgivad Jeesust hoolimata kõigest.

*Nimed on turvalisuse huvides muudetud