Daleri lugu hirmust, ohust ja Jumala väest Afganistanis

Daler töötab Kesk-Aasias Afganistani põgenikega. Ta meenutab oma usuteed ja õppetunde, mida Jumal talle kõige äärmuslikumates olukordades andis. See usaldus Jumala väe vastu annab talle julguse õpetada teisi, milline jõud meil on Jeesuse nimes.

Kui Daler esimest korda Afganistani jõudis, tuli hirm temaga kaasa.

Ta oli vabatahtlikult läinud tõlgiks arstide meeskonnale, kes reisis kaugesse piirkonda, et teenida inimesi, kellel peaaegu puudus juurdepääs arstiabile. Meeskond saabus helikopteriga. Nende ümber kogunesid kuulipildujaid kandvad teismelised. Piirkonda kontrollis komandör, kelle mehed vastutasid julgeoleku eest.

Daler teadis ohtu. Ta oli pärit Kesk-Aasiast, moslemitaustaga, ja temast oli saanud Jeesuse järgija. Sellises olukorras, ütles ta, võis selline tunnistus inimesele kõike maksma minna.

Nii ta otsustas: ole vait, hoia madalat profiili, jää ellu.

“See oli minu jaoks väga, väga hirmutav olukord,” meenutas ta. “Ma olen kristlane ja tavaliselt, kui nad saavad teada, et moslem on kristlaseks saanud, on selle inimese tapmine nende jaoks au.”

Nii ta otsustas: ole vait, hoia madalat profiili, jää ellu.

“Otsustasin hoida madalat profiili,” ütles ta, “mitte tõmmata endale mingit tähelepanu.”

Ohtlik missioon Afganistanis

Aga arstid tegid enamat kui ainult kehasid ravisid. Kui patsiendid tulid tõsiste haigustega, palvetasid nad. Nad panid kätd haigete peale ja palusid Jumalalt abi. Daler tõlkis. Ta palvetas koos nendega.

Valvurid panid tähele.

“See mees peaks olema moslem,” ütlesid nad, “aga ta palvetab koos nendega. Midagi on valesti.”

Siis tuli kutse. Komandör ja tema mehed tahtsid temaga rääkida.

Daler mõistis, mida see võis tähendada. Hirm tuli täie jõuga tagasi. Aga palvetades tajus ta, et Jumal kõneleb selgelt: võta oma Piibel, mine nende juurde ja usalda Teda.

“Mu süda oli hirmu täis,” ütles ta, “aga siis lahkus hirm pärast palvet. Nii ma muutusin julgemaks.”

Sel ööl astus ta majja, kus mehed ööbisid. Neli meest istusid õlilambi ümber. Daler istus maha, Piibel käes.

“Mu süda oli hirmu täis.”

Daler

“Ma kuulan teid,” ütles ta neile.

Küsimus tuli otse: “Kas sa oled moslem või kristlane? Mis sa oled? Sest sa peaksid olema moslem.”

Daler vastas otsekoheselt.

“Ma olen kristlane alates 18. eluaastast.”

Komandör oli üllatunud. “Kuidas sinust kristlane sai?” küsis ta.

Küsimus, mis võis talle elu maksma minna

Nii hakkas Daler oma lugu rääkima.

Ta rääkis neile, kuidas ta noorena Kesk-Aasiast oli Jumalat otsinud. Ta oli üksi öösiti palvetanud, kõnetades Jumalat, kelles ta uskus, et Too on “kuskil seal”. Ta rääkis neile, kuidas ta läks Ameerikasse vahetusõpilaseks ja elas kristliku peremajonituse juures, kes olid tema eest kuus kuud palvetanud enne tema saabumist. Ta rääkis, kuidas ta nägi nende armastust, läks vastumeelselt kirikusse, kuulas, esitas küsimusi ja mõistis tasapisi, et Jeesus Kristus on “tõeline Jumal, kelle poole ma palvetasin”.

Ta rääkis neile hirmust, mida ta tundis, kui teadis, et peab koju tagasi minema ja oma perele ütlema. Kolm ööd järjest, ütles ta, kuulis ta mehe häält, mis lausus ainult kaks sõna: “Ära muretse.”

Ta rääkis neile, kuidas ta lõpuks ütles oma pereisale, noorte pastorile, et on otsustanud anda oma elu Jeesusele Kristusele. Pastor hoiatas teda: “Kas sa oled kindel? Sest sellel on tagajärjed.”

Daler oli kindel.

“Ma usun, et Jumal ütles mulle, et ärgu ma muretsegu,” ütles ta.

Ta rääkis meestele Kesk-Aasiasse naasmisest kodusõja ajal, kui relvastatud mehed käisid tänavatel ja radikaalsed rühmitused omasid mõjuvõimu. Ta rääkis, kuidas sugulased kogunesid tervituspeole ja ta teatas: “Minust sai kristlane.” Nad olid šokeeritud. Mõned ütlesid, et talle tehti Ameerikas ajupesu. Isa hoiatas teda, et ta ei lausuks Jeesuse nime. Sõbrad nimetasid teda hulluks.

“Mu esivanemad kummardasid kunagi Jeesust.”

Komandör

Siis rääkis Daler Afganistani valvuritele sellest, mis oli talle kõige olulisem: Jeesuse surm, ülestõusmine, andestus, pääste ja Jumala elu, mis tuleb inimese südamesse.

Komandör kuulas. Siis ütles ta midagi, mida Daler ei oodanud.

“Mu esivanemad, ehk viis põlvkonda tagasi, kummardasid kunagi Jeesust.”

Alguses mõtles Daler, kas see on proovilepanek. Aga mees jätkas. Tema perel on siiani seinal keelpillid, ütles ta, mis on edasi antud põlvest põlve.

“Nad kasutasid neid pille Jeesuse kummardamiseks,” ütles komandör talle. “Nad laulsid Jeesusele nagu Jumalale.”

Kui õhkkond ruumis muutus

Kui mees rääkis, muutus ruumis midagi.

“Püha Vaim, lihtsalt Jumala kohalolu tuli väga võimsal viisil,” ütles Daler. “Kogu õhkkond muutus täielikult.”

Mehed, kes olid olnud kahtlustavad, muutusid tähelepanelikuks. Nende hoiak muutus. Nende silmad läksid suureks. Daler ei teadnud täpselt, mida nad nägid või tundsid, aga ta teadis, et ruum polnud enam endine.

“Kohalolu oli nii tugev,” ütles ta, “et oli nagu reaalsus oleks selles ruumis muutunud.”

Kolm ööd järjest tuli ta tagasi. Mehed esitasid küsimusi. Daler avas oma Piibli ja luges. Ta palus meeskonnalt nende keeles Uusi Testamente ja andis neile kümme eksemplari, sest komandör tahtis sõnumit oma perega jagada.

Teisel ööl esitas Daler neile väljakutse. Kui te ainult kuulate, ütles ta, siis sellest saab “kena lugu” ja mitte midagi enamat. Aga kui te võtate Jeesuse Kristuse siiralt vastu, “tuleb Ta teie südamesse ja muudab teie elu”.

Mehed kõhklesid. Nad vaatasid üksteisele otsa, piinlikkust tundes palvetada üksteise ees. Nad palusid tal järgmisel ööl tagasi tulla.

Ootamatu vastus evangeeliumile

Kui ta tagasi tuli, küsis ta uuesti.

“Kas te tahate Kristuse vastu võtta?”

Nende vastus rabas teda.

“Sel ööl, kui sa lahkusid,” ütlesid nad talle, “me kõik laskusime põlvili ja võtsime Kristuse vastu.”

Järgmisel hommikul, kui meeskond lahkumiseks valmistus, nägi Daler taas komandöri. Too nägi teistsugune välja.

“Tema nägu oli täielikult muutunud,” ütles Daler. “Ta oli teine inimene.”

Komandör ja mehed tõid kingitusi: kohalikku käsitööd käevõrusid Daleri emale ja õele. “Me oleme nii õnnelikud,” ütlesid nad talle. “Me oleme väga õnnistatud, et kohtasime sind, et kutsusime sind tulema.”

Alles siis sai Daler teada, et ka teised olid kuulanud. Kõrvalruumis kardina taga olid naistõlgid kuulnud kõike, mida ta oli öelnud. Ta ei teadnud, kas nad palvetasid, aga ta lootis, et nad olid kuulnud piisavalt, et kohata sama Jumalat, kes oli ruumi täitnud.

“Sa unustasid, kellega sa tulid”

Kui Daler ronis tagasi helikopterisse, et Afganistanist lahkuda, tundis ta kergendust. Pinge oli olnud pidev. Ta oli olnud kristlane, keda ümbritsesid relvastatud mehed, palvetades avalikult seal, kus avastamine oleks võinud tähendada surma.

Kui helikopter tõusis, palvetas ta: “Jumal, Sa tõid mind nii ohtlikku kohta ja tegid seda minu kaudu. Ma olin kõige enam kartev inimene.”

Siis tuli lause, mis jättis temasse jälje igaveseks.

“Sa unustasid, kellega sa tulid.”

Daler kuulis seda oma vaimus. Jumal näitas talle midagi sügavamat kui julgus. Hirm oli Jumala tema kujutluses väikseks teinud. Relvad, oht, relvastatud teismelised, tapetud saamise võimalus – see kõik oli täitnud tema vaatevälja, kuni Jumal tundus selle kõrval tühisena.

Aga Jumal ei olnud tühine.

“Sa nägid neid relvi, neid inimesi,” ütles Daler hiljem, kirjeldades, mida ta mõistis Jumala talle ütlevat. “Sa muutusid nii kartlikuks, et mina muutusin su elus nii väikseks. Aga kui ma sind kasutasin, näitasin sulle oma väge, kui palju ma suudan teha.”

See oli õppetund.

Daler oli läinud Afganistani mõeldes peamiselt ohule. Ta lahkus mõistmisega, et ta polnud kunagi üksi läinud.

“Sa unustasid, kellega sa tulid,” oli Jumal talle öelnud.

Just seal, kus hirm tundus kõige tugevam, oli Tema vägi suurem kui iga oht.

Hirm oli olnud tõeline. Oht oli olnud tõeline. Aga sama tõeline oli Jumala kohalolu õlilambi ümber ruumis, mis oli täis relvastatud mehi. Sama tõeline oli nälg, mis asendas kahtluse. Sama tõeline oli muutus komandöri näol. Sama tõeline oli Jumala vaikne töö kardina taga, kus varjatud kuulajad said evangeeliumi kuulda.

Daleri jaoks ei olnud see lugu tema julgusest. Ta kinnitab, et oli “kõige kartlikum inimene” seal. See oli lugu sellest, kuidas Jumal otsustas teda ikkagi kasutada – ja ilmutas just seal, kus hirm tundus kõige tugevam, et Tema vägi on suurem kui iga oht.

“Jumal on nii loominguline,” ütles Daler. “Tal on nii palju viise, kuidas sind üllatada.”

Afganistani kristlaste ettevalmistamine ebakindlaks tulevikuks

Daler töötab Afganistani kristlastega, palvetab koos nendega ja õpetab neid. Ta korraldab ka seminare meestele, naistele ja abielupaaridele. Kuna afgaanid elavad ebakindluses, teadmata, kas ja millal nad Afganistani tagasi deporteeritakse, on see aeg väärtuslik. Daler toob näite.

“Meil on perekond, kes lahkus. Nad deporteeriti tagasi. Nad on kristlased. Nad käisid kirikus kaks aastat või rohkem. Nüüd on nad tagasi Afganistanis ja üritavad elu nullist alustada.”

Nende sugulased üritavad neid toetada ja aidata igal võimalikul viisil. Kui nad elasid Kesk-Aasias, töötasid tema, naine ja lapsed kõik, aga Afganistanis teenib raha ainult isa. Kuid nad ei läinud Afganistani tagasi tühjade kätega.

“Meid rõõmustab see, et nad õppisid palvetama, Jumalat usaldama, vaimset võitlust pidama. Nad õppisid palju asju. Me jüngerdamisime neid. Me nägime palju kasvu enne nende lahkumist, enne nende deporteerimist. Ja me lihtsalt palvetame nende eest. Me lihtsalt usaldame Jumalat, et neil läheb hästi. Et nad on kaitstud.

Palveta Afganistani usklike eest

Palveta nende turvalisuse eest.

Palveta, et nad kohtaksid teisi kristlasi ja saaksid üksteist julgustada.

Palveta, et nad leiaksid koha, kus jumalateenistust pidada.

Palveta, et inimesed oleksid neile soosivad ja nad saaksid tööd.

Palveta nende tervise eest, et Jumal nende eest hoolitseks.

Palveta, et rahu tuleks Afganistani ja et Jumala armastuse sõnum Afganistani rahvale kõlaks, sest me usume Isasse, kes on armastus. See on huvitav mõiste, mis on paljudele afgaanidele võõras.

Palveta, et rohkem noori kasvatataks üles juhtideks.

Anna noortele tarkuse ja ilmutuse vaim, et nad tunneksid Jumalat isiklikult.

Palveta rohkemate võimaluste eest rahaliste õnnistuste jaoks, noortelaagriks, lastelaagriks, sest oleme näinud, et neist laagritest on palju head tulnud.

Palveta laiema koguduse toetuse eest.

Palveta toetuse eest meie ülistusmeeskondade koolitamisel ja laulude loomisel.

Palveta inimeste eest, kes oskavad hästi kirjutada kristlikke raamatuid lastele ja noortele. Et meil oleks rohkem raamatuid ja kirjandust. See on eriti oluline neile, kes elavad kaugetes piirkondades.