„Meil on lihtsalt vaja kohta, mida koduks nimetada“ – afgaani põgenik Hamid

Lugu Hamidist, väljasaatmise ohu all elavast afgaani kristlasest, kes toetab põgenikke Kesk-Aasias.

Hamid* on kolmekümnendates eluaastates noor afgaani mees. Ta lahkus oma sünniriigist ja elab nüüd Kesk-Aasias ebamäärases olukorrras. Aastaid on tema pere elanud Kesk-Aasias migrantidena, kandes endaga kaasas Afganistani mälestusi, ümberasustamise survet ja usu kallist lootust. “Kõige raskematel aegadel on Jeesus end ilmutanud,” ütleb ta. “See on rahu, mida me oma südames vajasime ja mille ta on meile tasuta kinkinud.”

Üleskasvamine hirmu ja kontrolli maailmas

See rahu ei tulnud kergelt. Hamid kirjeldab oma lapsepõlve Afganistanis kui elu, mille kujundasid surve, hirm ja kahtlusteta kuulekus. “Mida iganes nad ütlesid, pidid sa lihtsalt nõustuma,” meenutab ta. “Ära sea oma usku kahtluse alla. Ära küsi, miks mind sunnitakse midagi tegema.” Tema sõnul esitleti usku sageli mitte armastuse, vaid hirmuna: “neile on kõige tähtsam see, kuidas sind hirmutada, et Jumalat tuleb karta.”

“Mida iganes nad ütlesid, pidid sa lihtsalt nõustuma.”

Tüdrukutele ja naistele, ütleb ta, on piirangud veelgi raskemad kui meestele ja poistele. Tüdrukute haridus lõpeb vara, valikud on piiratud ja turvalisust pole kunagi tagatud. “Neil pole mingeid valikuid,” ütleb ta. “Ainus, mida nad palvetada saavad, on et keegi teeks nad õnnelikuks ja valiks nad [oma naiseks].” Ta räägib valust, mida kantakse vaikides, sest “keegi ei taha jagada seda kannatust oma lähedastega, et neidki halvasti tunda panna. Valu lihtsalt tuimestub nende südames.”

Ohud, mida ta kirjeldab, on tõsised, eriti nende jaoks, kellel puudub võim. Nii poisid kui tüdrukud võivad olla haavatavad ning tavalistel peredel puudub sageli igasugune kaitse. “Kui mõni võimas mees tunneb huvi poiste või tüdrukute vastu, siis nad kindlasti röövitakse,” ütleb Hamid. “Sina tavalise inimesena ei saa midagi teha.”

Armastuse ja rahu Jumala avastamine

Sellesse maailma, ütleb Hamid, jõudis teistsugune pilt Jumalast. Ülikoolis hakkas ta õppima erinevaid usundeid. Kui ta jõudis kristluseni, jäi üks asi talle kõlama: “Jeesus ei sundinud kedagi end kummardama.” Ta nägi Jeesuses mitte sundust, vaid kutset. “Ta lihtsalt toob rahu,” ütleb Hamid. “Jumal on armastus.”

“Jeesus ei sundinud kedagi end kummardama.”

See avastus muutis teda. “Kui ma lugesin Piiblit, avas see mu silmad,” ütleb ta. “Sa lihtsalt tunned seda Püha Vaimu kaudu, mis tuleb su südamesse.” Ka palvetamine sai millekski uueks: mitte rituaal, millest ta aru ei saanud, vaid vestlus. “Jeesus lihtsalt ütleb: palveta minu poole selle pärast, mida vajad, jaga lihtsalt oma häid ja halbu asju [temaga] – see on tavaline vestlus Jumala, taevase Isaga.”

Jeesuse valimine hoolimata hinnast

Kristlaseks saamine tõi aga endaga kaasa ohu. Oma peres oli Hamid esimene, kes Jeesust järgis. Alguses oli reaktsioon talle raske taluda. “Mu pere ütles, et see, mida ma tegin, on tõesti vale,” meenutab ta. Kuid ta otsustas jätkata armastuses tagasi minekut. “Kristlasena ütleb [Jeesus] mulle alati minna esimesena vabandama, rääkima, rahu tegema.” Aja jooksul, ütleb ta, “puudutas Jeesus ka nende südameid ja kiitus Jumalale, mu pere on nüüd samuti kristlik.”

Afganistanis, ütleb ta, võib usust pöördumine maksta kõik. “Kindlasti, kui keegi saab teada, tapavad nad meid hea meelega,” ütleb ta. “Kristlasena mängid sa seal oma eluga.” Ometi on usk muutnud seda, kuidas ta näeb isegi surma: “kui sul on nii palju arusaamist Jeesusest, on vähem hirmu maise surma ja kannatuste ees, sest me teame, et see, mis meid ootab, on kindlasti ilusam kui siin.”

Usk, mis peab jääma varjatuks

Afgaani kristlaste jaoks tähendab ellujäämine sageli saladust. Kristlased võivad väliselt järgida kohalikke ootusi, palvetades samal ajal sisimas Jeesuse poole. “Oma peas kutsun ma oma Jumalat Jeesuseks,” ütleb ta, kuid seda ei öelda avalikult. See on liiga ohtlik.

Kesk-Aasias, ütleb Hamid, on elu turvalisem kui Afganistanis, kuid kaugel kindlast. Afgaani kristlased seisavad endiselt silmitsi kahtlustamise, piiratud töövõimaluste ja pideva väljasaatmishirmuga. “Meil on alati väljasaatmise oht,” ütleb ta. Kui nad saadetakse kristlastena Afganistani tagasi, “oleme me juba surnud.”

Kesk-Aasias on elu turvalisem kui Afganistanis, kuid kaugel kindlast.

Ta meenutab ühte ööd, mil politsei tuli, samal ajal kui tema ja grupp usklikke olid kokku kogunenud. “Ainus, millele me mõelda suutsime, oli põgenemine,” ütleb ta. Hirm oli tugev. Kuid siis, ütleb ta, “[Jumal] avas meile põgenemiseks ukse, läbi seina.” Nad põgenesid pimeduses paduvihma käes. “See oli tõesti tõesti hea kogemus imest,” ütleb Hamid, “me mõistsime, et kui Jumal on sinuga, ei juhtu sinuga midagi halba.”

Napilt pääsemine ja väljasaatmise oht

Väljasaatmise haarangud on tekitanud afgaanide seas igapäevase hirmu. Hamid ütleb, et politsei võib tulla kodudesse, võtta ühe pereliikme ja sundida teda siis ülejäänud perekonnale helistama. “Nad ei võta kinni ainult poisse, nad võtavad kinni ka naised, isegi vanemaealised,” ütleb ta. Mõnikord saab rahaga osta ajutise vabastamise, kuid mitte kunagi turvalisuse. “Makstes saad sa vabaks,” selgitab ta, “mitte igaveseks, vaid teatud ajaks.” Paljude perede jaoks on nõutavad summad võimatud maksta. “Neile pole su perest kasu, neile läheb korda ainult raha.”

“Paljud noored tarvitavad narkootikume lihtsalt selleks, et unustada kõik pinged ja probleemid oma elus.”

Selle taustal toetab Hamid afgaani põgenikke. Ta usub, et noored afgaanid on muutuse võti. “Me ei saa valitsusega midagi teha,” ütleb ta, “kuid me saame muuta seda, kuidas noored asju näevad.” Paljud noored kannavad sügavat survet: hariduse puudumine, tööpuudus, vastutus pere ülalpidamise eest ja hirm tuleviku ees. “Paljud noored tarvitavad narkootikume lihtsalt selleks, et unustada kõik pinged ja probleemid oma elus,” ütleb Hamid. Kuid narkootikumid, lisab ta, “ainult suurendavad nende probleeme, need ei too päästmist.”

Igatsus koha järele, mida koduks nimetada

Kõige rohkem igatseb Hamid stabiilsust. Ta sooviks võimalust pere luua, kuid ta elab ilma püsiva turvalisuseta. “Me ei saa minna tagasi Afganistani, aga me ei saa ka siia jääda,” ütleb ta. “Meil on lihtsalt vaja kohta, mida koduks nimetada, ja elada normaalset elu. Et saaksime seal palvetada ja Jumalat kergemini ülistada.”

Hamidi lootus on ehitada usupere teistele, kes on ümber asustatud, hirmunud ja otsivad riigis, mida ta ei saa koduks nimetada.

Open Doorsi partnerite toetus on andnud praktilise panuse, sealhulgas toidu ja riiete, hariduse, piiblitundide ja turvalise peavarju pakkumisega.

Palveta

Palveta, et afgaanide südamed “sulaksid Jumala armastuse läbi.”
Palveta noorte hariduse eest, eriti tüdrukute eest, sest “kui nad on haritumad, saavad nad olla avatumad ja mõistavad tõde kergemini.”
Palveta põrandaaluse koguduse eest, “et see oleks varjatud” ja “et see oleks turvaline ja nähtamatu.”
Palveta väljasaatmise vastu. Palveta peidupaiga eest, kui haarangud algavad.
Palveta Hamidi enda teenistuse eest afgaanide seas, kes “tõesti vajavad, et neid armastataks, et neid kuulataks.”

*Nimi muudetud turvalisuse kaalutlustel.