Kaasaegne Damaskuse tee kogemus: pastor Santoshi lugu

Kõhn prillikandev mees, viiekümnendates eluaastates, tervitas meid naeratusega. Ta kandis valget särki, musti pükse ja musti kingi ning nägi välja haritud inimesena. Mõlemad käed kokku pannes tervitas ta meid sõnadega ‘Jai Masih Ki’, mis tähendab „Kiitus Issandale” – tavaline tervitus kristlaste seas Nepalis.

OD kohalik partner tutvustas teda meile, öeldes: „See on pastor Santosh. Tal on lugu, mida jagada.”

Pastor Santoshi rõõmus naeratus oli köitev, nii et oli raske uskuda, et ta on sama inimene, kes kunagi põlgas ja kiusas taga kristlasi. Hiljem, kui temast oli saanud Kristuse järgija, seisis ta ise silmitsi tagakiusamise ja vägivallaga.

Kandes oma kirjut Dhaka Topi’t, nepali mütsi, seadis ta end puutoolil mugavamalt ja irvitas meile – selge märk, et ta oli valmis jagama.

Santosh pärineb hindu preestrisoost perekonnast. Naerdes ütles ta, et kunagi oli ta kristlaste ja kristluse vastu. „Ma ei jätnud kunagi kasutamata ühtegi võimalust segada meie piirkonna kohalikku kogudust ja mõnitada pastorit. Ma viskasin kirikule kive iga kord, kui jumalateenistust peeti. Inimesed, kes kirikus käisid, kutsusid mind „Shaitan” [Saatan]. Mulle valmistas uhkust nende jumalateenistuse segamine,” jagab ta. Teismelisena elas Santosh probleemset elu – kangekaelne oma usundi ja preestrisoost pere tõttu. Ta tegeles ka halva käitumisega, nagu alkoholi tarbimine, kaklustesse sattumine ja nii edasi. Tema piirkonna inimesed, õpetajad ja koolidirektor põlastasid teda selle jultunud suhtumise pärast ja nimetasid teda alati „kõlbmatuks poisiks” ja „parandamatuks”.

Koolipäevil jagas Santosh ühiselamus tuba ühe kristliku poisiga. Ta suhtles temaga vaevalt, kuna too oli kristliku taustaga.

Santosh rääkis meile füüsilisest haigusest, mille käes ta teismeeas kannatas. Alates 15. eluaastast on tal esinenud krambihooge ja ta on korduvalt minestanud. Tema perekond pöördus nõidade poole ja kulutas palju raha, üritades teda ravida, kuid kõik jõupingutused olid asjatud. Ohverdati palju loomi ja möödus ligi viis aastat ilma igasuguse leevenduseta. Samal ajal üritas tema kristlik toakaaslane Santoshiga evangeeliumi jagada, kuid ta lükkas selle järjekindlalt tagasi.

Santosh jagab: „Mitu korda üritas mu kristlik toakaaslane rääkida Jeesusest ja Tema armastusest, kuid mina ei pannud seda kunagi tähele ja mõnikord ründasin teda isegi karmilt. Vaatamata mu tõrjumisele ja vaenulikkusele hoolis ta minust alati. Kord minestasin toas krampide käes ja usklik sõber palvetas minu eest. Koheselt sain terveks ja tundsin, kuidas mu keha muutus täiesti terveks.” See tervenemiskogemus pani teda tasapisi mõistma Kristuse väge ning ta hakkas koos oma sõbraga kirikus käima. Ta oli umbes 20-aastane, kui ta võttis Kristuse vastu oma Issandana ja otsustas Teda järgida.

Omade poolt põlatud

Santosh kaotas isa noores eas ja elas koos ema ja õdede-vendadega. Ühiselamust koju tulles jagas Santosh oma uut usku perekonnaga. Nad olid nii raevunud, et ema peksis teda puukepi ja ajas isegi kodust välja.   

Santosh koges esimest korda pereliikmete vaenulikkust. Leinast ja valust muserdatuna pöördus ta oma koguduse pastori poole. „Mul polnud kuhugi minna, nii et läksin oma pastori koju ja selgitasin talle, kuidas mu pere reageeris ja mida nad minuga tegid. Pastor lubas mul oma majas kolm kuud elada. Hiljem saatis ta mind piiblikoolitusse,” ütleb ta, silmad täis tänu oma pastori vastu.

Santosh astus ühekuulisele piiblikursusele, et Pühakirja rohkem õppida ja mõista.

„Pärast ühekuulist koolitust piiblikoolis õppisin, kuidas jagada oma usku Jeesusesse. Suure entusiasmiga hakkasin head sõnumit jagama, kuid nad mõnitasid öeldes: ‘Kõigepealt jutlusta oma perele ja siis tule meie juurde,'” ütleb Santosh, pannes jalad risti ja nihutades end toolil.

See oli väljakutse, mis puudutas ta südant – võita oma pereliikmed Kristusele.

Juhtis kogu pere päästmisele

Mõne kuu pärast, kõhklevalt, kuid palvetades, külastas Santosh oma perekonda ja selgitas neile vabastust, mille ta sai haigusest, ning oma muutunud elu. Kuigi nad olid ükskõiksed, jätkas ta evangeeliumi jagamist. Nähes, kui mõõdukas ja korralik ta oli võrreldes oma varasema jultunud käitumisega, võtsid ka tema pereliikmed järk-järgult Kristuse vastu. Selle tulemusena hakkasid nad perega kirikus käima, kaasas neile kingitud Uus Testament.

Pastorid annavad uutele usklikele tavaliselt Uue Testamendi, kuna Vana Testamendi mõistmine võib olla keeruline ilma teoloogilise juhendamiseta.

Santoshi sugulased ja kogukond ei leppinud selle muutusega ja astusid neile vastu. Tavaliselt austab kogukond hindu preestrit ja tema perekonda. Kuid äkitselt muutus Santoshi pere, kuigi preestrisoost taustaga, naabritele justkui puutumatuteks. Esimest korda kogesid Santosh ja tema pere sellist ükskõiksust ja vaenulikkust oma kogukonna ja kaaskülaelanikega poolt.  

Santosh jagas piina, mida tema ja ta pere pärast Kristuse vastuvõtmist kogesid. „Ükski külaelanikas ei sallinud meid. Nad põlgasid meie jalajälgi. Kui nad juhtusid meist mööda minema, sooritasid nad kohe puhastusriituseid. Nad kohtlesid meid puutumatutena.

Isegi poodides ei lastud meil asju osta. Kui läksime midagi ostma, kästi meil lahkuda, öeldes, et nad ei taha meie raha. Nii pidime minema teise naaberkülasse, ostma asjad sealt ja tulema tagasi oma külla.”

Vaatamata rõhuvale keskkonnale oma külas, käis Santosh jätkuvalt oma pastoriga kaasas, kui too läks küladesse teenima. Vaimselt kasvades julgustas pastor teda üha rohkem.

Samal ajal ei alandatud Santoshi ja tema perekonda mitte ainult vaimselt ja emotsionaalselt, vaid külarahvas hakkas neid ka füüsiliselt väärkohtlema. Iga kord, kui Santosh üritas neile Pühakirja selgitada, ei suutnud nad tema sõnu taluda ja peksid teda rängalt. Kui tema ema ja õed üritasid teda kaitsta, koheldi ka neid kogukonnaliikmete poolt jõhkralt. Ühel korral peksti teda rängalt, lohistati põllule ja jäeti sinna.

Suutmata panna sugulasi oma uut usku mõistma ja suutmata taluda külarahva teotust, kolis Santosh koos perega teise kohta, koguduse lähedale.

Teritatud tööriist – valmistatud Issanda teenistusse

Mõistes, et tema koguduses on vaja pühapäevakooli õpetajat, läbis Santosh lühikese koolituskursuse ja hakkas lapsi õpetama. Hiljem, oma pastori soovitusel, astus ta piiblikolledžisse edasiseks õppeks.

Mõne aasta pärast naasis Santosh oma kodulinna ja suutis seal teenistust alustada. Kuid taas seisis ta silmitsi oma kogukonna tugeva vastuseisuga kiriku rajamise pärast. Külarahvas ründas tema väikest kogudust, lõhkus mööbli ja helisüsteemi ning kaebas ta isegi politseile. Politsei noomas teda jumalateenistuste pidamise eest ilma valitsuse loata. Külarahva vaenulikkus muutus nii ägedaks, et ta oli sunnitud taas kodulinnast lahkuma.

Kui temalt küsiti, miks tema ja tema töö vastu kogukonnas nii palju vastuseisu on, vastas Santosh, kohendades oma Dhaka Topi’t: „Kuna me pärineme brahmanite (preestrisoost) perekonnast, ei meeldi meie kogukonnale, et me Kristuse vastu võtsime ja kristlasteks saime. Nad usuvad, et see on alamkasti inimeste usk, ja vaatavad meile ülalt alla. Kastisüsteem on kultuuris sügavalt juurdunud ning inimesed on sellega elanud sajandeid. Seda praktiseerisid meie esiisad ja see jätkub tänaseni.”

Varustatud tagakiusamisele vastu seisma

Santosh kolis seejärel teise kohta, kus ta jätkuvalt seisab silmitsi kohaliku kogukonna vastuseisuga. Olukord on aga nüüd teistsugune, sest ta on õppinud, kuidas sellega toime tulla. Mõned aastad tagasi kuulis ta sõbralt tagakiusamiseks valmisoleku seminarist, mida viivad läbi OD partnerid, ja otsustas osaleda. Ta ütleb: „Kui ma oleksin selle koolituse varem saanud, oleksin suutnud raskustega, millega minu kogudus ja mina silmitsi seisime, paremini toime tulla. Sellest hoolimata on see koolitus võimaldanud mul mõista olukorra tegelikkust ja andnud mulle julgust vastuseisule vastu astuda.”

Et varustada oma koguduse liikmeid nende õpetustega, viib ta nüüd oma koguduses läbi tagakiusamiseks valmisoleku koolitust ja tugevdab pidevalt oma karja.

Santosh väljendab tänulikult: „Ma tänan seda teenistust, et mind ja minu kogudust on varustatud ning meie kõrval on seistud, et mõistaksime tagakiusamise piiblilist perspektiivi ja kuidas me saame sellele Jumala abiga vastu seista.”

Ta lisab: „Mitte ainult mina ja mu pere, vaid see koolitus aitab mu kogudust ja uusi usklikke valmistuda kogukonna vaenulikkusele vastu seisma. Selle koolituse kaudu suutsime mõista tagakiusamise piiblilist perspektiivi – et Jumal kasutab raskeid olukordi, et meid tugevdada ja teha meist Sool ja Valgus neile, kes on meie ümber.”

Kui temalt küsiti, kuidas ta suhtub inimestesse, kes teda taga kiusavad, jagab Santosh naeratades: „Kunagi kohtlesin kristlasi samamoodi, teadmata tõde. Nüüd kiusavad nemad mind taga, sest ka nemad ei tea tõde. Nagu Jeesus õpetas meid andestama neile, kes meie vastu eksivad, nii andestan mina neile ja palvetan, et nad tõe tundma õpiksid.”

Ta palub palveid oma koguduse eest, öeldes: „Palun palvetage minu, minu koguduse liikmete ja paljude teiste eest, keda kiusatakse taga ja sunnitakse ümber asuma. Palvetage, et inimesed mõistaksid evangeeliumi ja vastaksid sellele positiivselt,” lõpetab ta, kandes sügavat koormat oma kogukonna pärast.

*Nimi on turvakaalutlustel muudetud.

Palveta

1. Palveta pastor Santoshi ja tema teenistuse eest. Ta on kirglik inimesteni jõudma, eriti oma kodulinna külaelanikega evangeeliumit jagama. Palveta, et Jumal pehmendaks nende südameid päästesõnumit vastu võtma.
2. Pastor Santoshil on südamel koolitada ja varustada väikeste kodukoguduste pastoreid koguduse teenistuseks. Palveta, et ta suudaks oma nägemuse ellu viia.
3. Kuna tagakiusamiseks valmisoleku koolitus varustab usklikke raskustele vastu seisma, palveta, et nad saaksid vaimulikku jõudu Kristuse eest kindlalt seista ilma alla andmata.
4. Palveta Nepali eest, rikka mitmekesisusega maa eest, et selle rahvas võiks kogeda Kristuse armastust ja elada muudetud elu.
5. Tagakiusamine kasvab ning pastorid ja kogudused on pidevalt rünnaku all, eriti Nepali lõunaprovintsides. Toeta väikeste kodukoguduste usklikke ja nende pastoreid, et nad jääksid ustavaks, kui vastuseisuga silmitsi seisavad, ning seisaksid väljakutsetele vastu ühtselt.
6. Sageli on kogudused, usklikud ja pastorid sunnitud kolima kaugetesse piirkondadesse, et vältida äärmuslaste ahistamist. Palveta Jumala hoolitsuse, juhtimise ja kaitse eest nende üle.